Volframi trioksiidi ajalugu
Volframil on rikkalik ajalugu, mis pärineb selle avastamisest 18. sajandil. Peter Woulfe tunnustas esimest korda uut elementi looduslikult esinevas mineraalis, wolframites. Volfram oli algselt tuntud kui wolfram, selgitades "W" valikuid selle sümbolile. Ka Rootsi keemik Carl Wilhelm Scheele aitas kaasa selle avastamisele ka mineraalskreeli uurimistega.
1841. aastal andis Robert Oxlandi nimeline keemik esimesed volframtrioksiidi ja naatriumvolframaadi valmistamise protseduurid. Ta sai oma töö eest patendid varsti pärast seda ja seda peetakse süstemaatilise volframi keemia asutajaks.
Seotud tooted:
Ammooniummetatungstate (AMT) on volframhüdrometallurgilise protsessi oluline vaheühend, välimus on valge kristalne pulber, lahustuvus vees on suurim volframiühendites, mis on üle 300 g WO3 / 100 ml H2O (25 ℃).
Tungstiinhape viitab volframtrioksiidi, WO3 hüdraatunud vormidele. Kõige lihtsam vorm, monohüdraat, on WO3H2O, samuti on teada dihüdraat WO3 · 2H2O. WO3 · H2O tahke oleku struktuur koosneb oktaedriliselt koordineeritud WO5 (H2O) üksuste kihtidest, kus jagatakse 4 tippu.
Sinine volframoksiid viitab tume sinise ühendi klassile, mis sisaldab volframit (Ⅵ) ja volframi (V) segaventiilsust. Sinine volframoksiid on redutseerivate ja volframiühendite produkt. Sinise volframoksiidi koostis on keeruline, mille hulgas on ka vaheühendeid, nagu näiteks WO2 ja W4.
Cesium volfram pronks on anorgaaniline nano materjal, millel on hea omadus, mis neelab ühtlase tera suuruse ja dispergeeruvusega peaaegu infrapuna, millel on tugeva neeldumisfunktsiooniga infrapunapiirkonnas lainepikkusega 800 ~ 1200nm. 380 ~ 780 nm.